9. päev: vihm, Milano ja Veneetsia

Ilmaprognoos peab paika ja hommikust sajabki vihma. Oleme varajased, et jõuda Milano- Sanremo klassiku starti, kaasa elama Gert Jõeäärele. Bussiga päris kesklinna trügima ei hakka, edasi liigume metrooga. Hetkel, mil tuleb metroole astuda, tekib segadus: KUS ON JAAN?! Oleme kõik vagunis, uksed sulguvad... ja ilmub Jaan - teisel pool uksi, mida enam avanema sundida pole võimalik. Järgmises peatuses, paar metroorongi hiljem, oleme taas kõik kuuekesi koos. 

Napilt jõuame klassiku meeskondade esitluse lõpuks kohale ja näeme stardi ära. 

Gertile hüüame emakeelsed innustussõnad rajale kaasa, mispeale mees üllatunult hiljem tagasigi kiikab.

Natuke jalutame vihmases linnas ringi: peaväljak, bastion, Napoleon 3nda ausammas ja meile arusaamatuks jäänud linlaste rongkäik jalgratastel, mille tarbeks seisatakse muljetavaldava tõsidusega igasugune linnaliiklus. 

Müts maha korraldajate ja kohaliku politsei koostöö sujuvuse ees!

*                     *                      *

Veneetsiasse jõuame pärastlõunal. Vihm jääb järgi ja päike tuleb välja. Suure nälja kustutame kanali äärses restoranis, vaadeldes vaikselt mööduvaid edevaid gondleid. Edasi läheb saaretuur üle lugematute sildade ja kanalite. 

Näeme turistilõksu piirkondi värvikirevate  suveniiri-poekestega, ebameeldivalt tüütuid murjaneid, kes püüavad müüa spetsiaalseid toikaid selfiede tegemiseks ja lummava arhitektuuriga hooneid suuremate või väiksemate väljakute ümber; 

aga ka kõrvalisi tupiktänavaid, linlaste koduhoove, kus lapsed mängivad jalgpalli või naabrid õhtuseks koerte jalutamiseks ja omavaheliseks suhtluseks kogunevad. 

 

Õhtu hämaruses süttivad tänavaid, sildu ja hoonete fassaade valgustavad laternad ning linn saab salapäraselt romantilise kuue. 

Koju tagasi saame magamaminekuajaks, olles maha kõndinud üle 10 000 sammu - kah nagu trenn, või midagi...