15/16. päev... SÕIDAME, ujume, SÕIDAME, SÕIDAME

Oleme otsustanud, et Tšehhist sõidame Poola, taas Lomza ujulasse, kus veidi lõõgastuda ja sealt põrutame õkva koju.  Sekka mõned jalasirutused. 

Mõeldud- tehtud! Kodus tagasi 29.03.15 kl 10, seljataga 5863 km bussis veedetud aega...

14. päev, VIIMANE TRENN, hüvasti Itaalia!

Paksukeste kevadlaager lõpusirgel...
Täname Ailarit igahommikuse pudru eest!!!

Ilm tuuletu, +21*C sooja...
vähemalt pole kahju ära sõita!

Majast lahkumise järel teeme 55km trenni. Seekord on Jaanusel rattatrennivaba päev ja tema sõidab bussi kõigi kokkupakitud asjadega ujula ette ootama.

Teised võtavad sihtkohaks sama linna, kus mehed eelmise päeva trenni käigus käisid. Tagasiteel jätame hüvasti koduseks saanud Moniga del Gardaga ja suundume Desenzano ujulasse.

Pestud - ujutud, on aeg teele asuda Tšehhi, juba tuttavasse Mytinkasse.

Ailarile jäi kripeldama Specializedi bike ühest poest, ent teised arvasid, et hind pole härrasmehe vääriline ...

13. päev, viimane öö Itaalias

Hommikupoolikul teevad Ailar, Eda, Jaanus ja Jaan Desenzanos järgmise päeva tarbeks ujula-luuret.

 

Lõunast on trenn. Vaid Gerda teeb puhkepäeva.

Õhtune rikkalik pastapidu ei erine eelnevate päevade söömaorgiatest. Mis seal salata, road on olnud laitmatud!

Kompsud kokku pakitud, ootab ees viimane öö Madona del Gardas... 

12. päev, trenn vihmas

Hommikul ei ole lubatud vihmast jälgegi. Kiired otsused ja kõigil on trenniplaan koos: igaüks isesuunas! 

Jaan teeb 10 km jooksutreeningu, ülejäänud jäävad ratastele truuks. Ailar, Andrus ja Gerda alustavad koos, suunaga Via Panoramica mägisemate serpentiinide poole, aga peagi tunnistab Gerda jõuetust ning valib vaiksemas tempos lihtsama reljeefi. Andruse ratta viimased pidurid kuluvad kojutuleku laskumistele... Vihma tõttu jäävad kiirused tagasihoidlikeks ent ajaliselt jääme 2 - 3 tunni vahemikku. 

Õhtupoolikul kammime ostukeskuseid. 

Jalgrattapood avaldab muljet. 

Hinna - kvaliteedi suhe on enam kui lihtsalt hea... 

11. päev, laagri tõenäoliselt pikim ühistrenn enne ärasõitu

Hommikul on ilm jahedam kui eelmisel ja tuultki on tunda. Täna on pikk ühistrenn. Viiekesi saame kokku 3h 20' ja 86 km ning pisut alla 600 tõusumeetri. 

Ailar ja Andrus sikutavad üle 4h künnise ja saavad kokku 111 km. 

Eda, kes on kogu laagri vältel seisnud hea selle eest, et laual oleksid hõrgud road, loobub seegi kord kampa löömast ja teeb kohalike ratturite tuules oma tippskoori, 63 km. 

 

Õhtul läheme linnaekskursioonile 

Sirmionesse - poolsaarele, mida korra juba jalgratastel põgusalt nägime. Järve vesi on kirgas-selge ja lainetab nii, et tekib tunne nagu oleksime mere ääres. Siseneme poolsaare otsas asuvasse linnusesse, mille sees avaneb muinasjutulinn - villad, hotellid, SPA'd, restoranid, butiigid, jäätisekohvikud... Nende vahel laotud kividest kitsad tänavakesed.  

Ülal mäe otsas on park, alla viivad trepid juhatavad meid rannapromenaadile. Selgub, et oleme sattunud nägema ühte Itaalia pärlitest.

Sel õhtul, esimest korda kogu reisi vältel, teeme suud magusaks gelato'ga -  tegu silmipimestava valikuga - Itaalia jäätisega. 

10. päev, trenn ja workshop NAISTELE!

Hommikune päike meelitab ärkajaid päevitama- õues on mõnusalt soe ja tuulevaikne. Jaan läheb huntidega varajasse trenni, et saada naastes ligi 100km keritud; huntidele jääb sellest veel väheks ja alla 4 tunni sõiduga nad ei lepi. 

Naiste plaan on teha samuti pikem trenn. Paraku läheb see lörri 37 km'l, mil Eda rattal puruneb kumm... Varulohvist on vähe kasu kui seda vahetada ei oska! Nii tuleb buss järgi tellida... Gerda jätkab tagasiteed üksi ja saab päeva treeninguks veidi üle 50 km, sõiduajaks 2h 14'. 

Õhtusöögi järel toimub WORKSHOP naistele :) Kumbki saab otsast lõpuni lohvivahetuses käe valgeks. Enam hätta ei jää!!!

9. päev: vihm, Milano ja Veneetsia

Ilmaprognoos peab paika ja hommikust sajabki vihma. Oleme varajased, et jõuda Milano- Sanremo klassiku starti, kaasa elama Gert Jõeäärele. Bussiga päris kesklinna trügima ei hakka, edasi liigume metrooga. Hetkel, mil tuleb metroole astuda, tekib segadus: KUS ON JAAN?! Oleme kõik vagunis, uksed sulguvad... ja ilmub Jaan - teisel pool uksi, mida enam avanema sundida pole võimalik. Järgmises peatuses, paar metroorongi hiljem, oleme taas kõik kuuekesi koos. 

Napilt jõuame klassiku meeskondade esitluse lõpuks kohale ja näeme stardi ära. 

Gertile hüüame emakeelsed innustussõnad rajale kaasa, mispeale mees üllatunult hiljem tagasigi kiikab.

Natuke jalutame vihmases linnas ringi: peaväljak, bastion, Napoleon 3nda ausammas ja meile arusaamatuks jäänud linlaste rongkäik jalgratastel, mille tarbeks seisatakse muljetavaldava tõsidusega igasugune linnaliiklus. 

Müts maha korraldajate ja kohaliku politsei koostöö sujuvuse ees!

*                     *                      *

Veneetsiasse jõuame pärastlõunal. Vihm jääb järgi ja päike tuleb välja. Suure nälja kustutame kanali äärses restoranis, vaadeldes vaikselt mööduvaid edevaid gondleid. Edasi läheb saaretuur üle lugematute sildade ja kanalite. 

Näeme turistilõksu piirkondi värvikirevate  suveniiri-poekestega, ebameeldivalt tüütuid murjaneid, kes püüavad müüa spetsiaalseid toikaid selfiede tegemiseks ja lummava arhitektuuriga hooneid suuremate või väiksemate väljakute ümber; 

aga ka kõrvalisi tupiktänavaid, linlaste koduhoove, kus lapsed mängivad jalgpalli või naabrid õhtuseks koerte jalutamiseks ja omavaheliseks suhtluseks kogunevad. 

 

Õhtu hämaruses süttivad tänavaid, sildu ja hoonete fassaade valgustavad laternad ning linn saab salapäraselt romantilise kuue. 

Koju tagasi saame magamaminekuajaks, olles maha kõndinud üle 10 000 sammu - kah nagu trenn, või midagi...